Pealkiri

Empaatia on mu loomuse lahutamatu osa. Loomeinimese jaoks on see võti, mis avab läbi teiste inimeste silmade paistva maailma. Võime mõelda end teise inimese sisse. Sinna, kuhu palja silmaga ei näe. Kujutleda end kellegi teisena, iseendast hoopis teistsugusena. Tunda tema tundeid, vaadata elule läbi tema silmade. Püüda mõista, et seegi on üks võimalik elamise viis. Arutleda, miks ta on nii nagu on, tunneb nii nagu tunneb ja teeb neid asju nagu ta teeb. 

Empaatia ole sama, mis kaastunne, ega tähenda ilmtingimata või tingimusteta nõusolekut, vaid püüdu mõista, miks inimene on nagu ta on. Mis on teinud temast tema. See ei ole alati lihtne. Kuidas mõista vägivaldset inimest? Eriti veel siis, kui selleks osutub lähedane. 

Igale teole ja tagajärjele eelneb põhjus. Mõni isiklik trauma, kiusamise ohvriks olemine, alkoholism, keeruline lapsepõlv või raskes keskkonnas kasvamine.

Mulle meeldib mõte, et oleme tehtud teistest inimestest ja tuleme oma lapsepõlvest. Kusagilt sealt ju inimene oma voorused ja pahed saab. Mõtlen ikka, et soe tuleb ju soojusest ja hea headusest. Ent mitte ilmtingimata. Mõnikord jagab inimene soojust just selle kiuste, et tal endal on sellest puudu jäänud. Ühed on täna sellised, nagu nad on, tänu inimestele ja keskkonnale, kust nad pärit on. Teised selle kiuste.

Võtan võtme, et avada uks ühe inimese maailma, kellel oli kõik olemas. Ootatud poisslapse maailma kes oli hoitud armastatud ja kes armastas oma vanemaid. Hingan sügavalt sisse ja sulen silmad. Hingan välja ja avan silmad. Leian end inimese nahas, kes on kaotanud peaaegu kõik, kes eksleb kibestumise, pettumuste, sõltuvuste ja negatiivsuse labürindis. Kes on eksinud iseendasse.

Tajun vihapursetega vahelduvaid kahetsusehooge. Kergelt lendu lastud õelate sõnade laastavat mõju ja meeleheitlikult otsitud vabandustest koosnevat enesepettust. Tunnen hingepiinu ja südamesoovi leida väljapääs.Kuulen häält, mis kritiseerib ja halvustab, räuskab ja süüdistab. Aga kuulen ka üht teist häält. Südame ja südametunnistuse värelevat sosinat, milles süütunne ja meeleheitlik soov muutuda. Kustunud süte värvi võtnud silmade taga, sügaval südamepõhjas hõõgub armastus. See on seal alati olnud. Aga juba ammu ei oska ta seda välja näidata ega välja öelda.

Oli ta üldse seda kunagi osanud, mõtlen iseendana.

See mees on minu isa. Seltskonnahing ja naerutaja. Hinnatud ja lugupeetud inimene kaasteeliste hulgas ja põhjusega. Mees, kellel oli alguses kõik. Armastusest sündinud abielu ja lapsed. Palju sõpru ja auväärsetest ühiskonnaliikmetest suhtlusringkond. Tõus karjääriredelil väikesest kooperatiivipidajast suure aktsiaseltsi asutajaks ja seejärel meelelahutuskontserni juhiks. Kodu oli korras ja hoitud, naine armastav ja arukas. Peres kasvas kolm poissi nagu poisid ikka. Suured mured ja traagilised sündmused käisid sellest kodust kaarega mööda. 

Millal kõik muutus ja miks? Kuidas sai armastusest ja hoolivusest ümbritsetud mehest ettearvamatu käitumisega mees, kelle sõnadest ja tegudest paiskus valusalt kõrvetavaid sädemeid. Selliseid, mis väliseid põletusjälgi ei jäta, aga kõrvetavad aegamisi seest. Just selline on vaimne vägivald. Põletab seestpoolt aeglaselt neid, kes kõige lähemal. Hetkeni, mil leek lahvatab ja kõik tuhaks põleb.

Vaatan läbi isa silmade tagasi ta elatud elule, otsides sealt murdepunkti, aga ei leia. Sellised asjad juhtuvad hiilimisi.  Ometi esitan ridamisi küsimusi.

Millal sai sõbralikust nöökimisest kius?

Millal sigines sooja naeru tume toon?

Millal kadus rõõm väikeste ent oluliste asjade üle?

Millal muutusid kodused pisiasjad ärritavaks?

Mis ajahetkel muutus vastutus talumatuks koormaks?

Millal muutusid ootused kõrgemaks kui tegelikkus?

Millal muutus uhkus oma laste edusammude üle kadeduseks?

Millal hakkasid senini armsad abikaasa kiiksud närvidele käima ja miks?

Millal kadus oskus näha puude taga metsa?

Millal vaekauss lõplikult ühelepoole kaldu vajus?

Millal kõik käest pudenes?

Millal sai alati pooltäis klaasist pudel, mis jääb igaveseks poolenisti tühjaks ja millal sai see tilgatumaks?

Selles klaasi ja pudeli metafooris peitubki tõde minu isast. Muutumise põhjuseks oli alkohol.

Vaatan tagasi ilusatele aegadele ja näen, kuidas need mu silme ees stseen steeni haaval kõverpeegelpiltideks moonduvad. Küll mul on naisega vedanud, säras isa õnnest. Ta võiks veidi vähem näägutada, kui ma mõne tunni hiljem kergete lõhnadega koju jõuan.

Mida sa kurat irised, meil oli pikk ja raske töönädal ja tähistasime töökaaslastega selle lõppemist, nähvas ta kui jõudis koju alles järgmisel hommikul.

Tööd on küll palju ja see pole kerge, aga nii põnev on ja kui suuri asju me teeme, rääkis ta entusiasmiga. Ja ma teen seda kõike teie nimel, mu armas perekond. Mul on tööd nii palju ja see töö on raske ja kui palju mul tuleb rumalusega võidelda, kurtis ta aina enam.

Te ei mõista mind. Mis teil viga, elate siin minu kulul. Ma vastutan, et toit oleks laual ja tuba soe. Te kõik käite mulle närvidele ja mul on vaja lõõgastuda, ütles ta aina kangemaks muutunud viinakokteili sisse valades.

Palun ära täna enam võta, anus ema.

Kui sulle ei meeldi, siis koli välja, vastas isa.

Emal ei olnud kuskile minna. Või ei jätkunud tal selleks julgust. Või hoopis armastas. Tingimusteta. Kannatas kõik välja. Oli filtriks oma abikaasa ja poegade vahel.

Märkamatult hiilis me ellu aeg, mil isa vajadused olid kõigi teiste omadest olulisemad. Meie asemel oli mina. Mina ja viin. Kunagisest isetusest sai isekus. Ta kaotas aina sagedamini enesevalitsuse, ent oli ka kahetsushetki ja üksikuid päikeselisi päevi.

Ma ei saa oma poegadega üldse läbi ja mul on sellest nii väga kahju, rääkis ta oma parematel päevadel.

Mu pojad on täiesti mõttetud, rumalad ja lollid, rääkis ta oma halvematel päevadel.

Ma olen su üle uhke, nii uhke, rääkis ta oma headel päevadel.

Sa oled idioot ja mul on su pärast piinlik, röökis ta oma halbadel päevadel.

Nende kahe päeva ajaline vahe võis olla 24 tundi.

Uhkus ja õelus ühekorraga.

Sa oled mõttetu naine, kao mu silmist, alandas ta abikaasat halbadel päevadel.

Sa mu kullatükk, hellitas ta teda headel päevadel.

Mõnikord mahtusid need kaks äärmust mõne tunni sisse.

Aga ema uskus, lootis ja armastas.

Ja siis lahvatas leek. 

Suured mured leidsid meie pere juurde tee ja traagilised sündmused nende jälgedes.

Me peame olulistest asjadest rääkima, ütlesin talle kord. Aga siis kui oled kaine.

Sina ei ütle mulle joodik, ägestus ta.

Mees, kes kunagi sekkus kohe kui kohtas ebaõglust või vägivalda, tõstis löömiseks käe, mis jäi viimasel hetkel õhku seisma…

Ma ei ole kunagi tahtnud midagi sellist teha, kõlas vabandus alles kaks aastat hiljem.

Ma ei ole kunagi tahtnud kellelegi teist haiget teha, ütles ta meile, oma lähedastele.

Enda viimasel sünnipäeval.

Kõigest kuu enne oma ootamatut surma.

Neli aastat pärast oma keskmise poja, minu venna vabatahtlikku elust lahkumist.

Rändan selle teise silmapaari taga peituvasse hinge, mis oli lõpuks läbinisti katki. Nende silmade taga on hoopis üks teine lugu. Üks vaimse tervise lugu, mis põhjustas hoopis teistmoodi toonides vaimset vägivalda.

Kuid mõlemat lugu seob armastus ja head südamed. Ometigi võib haukuv koer hammustada ja hunt kodus murda. Ja mõnikord juhtub nii, et ka head südamed murravad südameid.