Hoolivuse jõel
Valdur Mikita
Meie esivanematele oli oluline taevas, aga loomulikult ka maa. Metsaga kaetud maastik, soode ja rabade vahele laiali puistatud külad ja põlluribad on alati olnud osa eestlase kodutundest. Kodu on eelkõige maastik. Seal „maa kodus“ elavad ka kõik muud olendid peale inimese, olgu siis maa peal või maa sees, ja needki, kes juurtega maa küljest kinni hoiavad. Seda võib väljendada veelgi jõulisemalt – maa on elusolend. Kodu on eluvorm – ehk midagi taruorganismi sarnast.
„Ühiskonda ei iseloomusta mitte see, mida ta loob, vaid see, mida ta keeldub hävitamast.“
Loodusrahva animistlik elutunnetus laieneb ka maastikule. Nii võivad rahvasuus pikema rännutee ette võtta ka hiiesalud, pühad järved või allikad, iseäranis siis, kui inimesed need mingil põhjusel ära on pahandanud. See iidne pärimus jutustab sellest, mis juhtub, kui inimene ei hooli enam neist, kes tema ümber on.
Miks see kummaline pärimus nii tähendusrikas on? Aga sellepärast, et lähisuhtevägivald väljendub ka vägivallas looduse vastu. Loodus on inimesele lähedal, seepärast ei tohi looduselt midagi jõuga võtta. See on filosoofilist mõõtu küsimus – kui inimene väärkohtleb näiteks metsa või põldu, kas siis tuleks maa temalt ära võtta? Mulle tundub õiglane ameerika looduskaitsja John C. Sawhilli mõte: ühiskonda ei iseloomusta mitte see, mida ta loob, vaid see, mida ta keeldub hävitamast.
Üks kuulsamaid väliseesti mõtlejaid, neurobioloog Jaak Panksepp on kirjutanud hoolimisest põhjalikult ka ajuteadlase pilguga. Panksepp väidab, et kõikidel imetajatel eksisteerib ajus seitse iidset närviringet, mis määravad kogu nende emotsionaalse käitumise aluspõhja. Need on otsing, hirm, viha, hoolitsus, iha, kaotusvalu ja mäng. Need afektiivsed voolusängid on kõigil imetajatel sarnased.
Sügaval ajus asuvad võrgustikud tekitavad esmaseid tundeid ehk ürgemotsioone. Need pole mõistuslikud, st need kujunesid välja enne, kui tekkis suuraju koor, kuid evolutsioon säilitas need inimese ajus, kuna need kuuluvad n-ö ellujäämise baasvarustuse hulka. See on radikaalselt erinev seisukoht üldlevinule, mis väidab, et emotsioonid tekivad kõrgemalt arenenud inimaju piirkonnas. See on esivanematelt päritud mälu, mis on aidanud meil ellu jääda. Nagu näha, on hoolimine ja hoolitsus üks elu baasvajadusi.
Üks kõige hämmastavamaid uurimistulemusi selles vallas pärineb neuroteadlase Michael Meany laborist, kus ta uuris rotipoegade käitumist. Selgus, et faktist, kui palju lakub rotiema oma äsjasündinud poegi esimese 12 tunni jooksul, sõltub nende ajukemikaalide koostis kogu ülejäänud eluks. Ema hool muutis enam kui 1000 geeni konfiguratsiooni, määrates sel kombel nende geenide avaldumise hilisemas eas. Emalikku hoolt tunda saanud rotipojad olid stressile vastupidavamad, vähem ärevad ja enesekindlamad. Hoolitsust kogenud rotipoegadest kasvasid palju stabiilsema närvikavaga isendid.
„Vanemlik armastus lapseeas on kõige võimsam relv vaimsete häirete vastu“
Kuna vahe inimese ja roti vahel on üsna väike, neurobioloogilisest vaatenurgast peaaegu olematu, võib järeldada, et õrnad puudutused ja vanemlik hoolitsus vastsündinueas toob ka inimlastele elukestva kasu. Vanemlik hooliv armastus lapseeas on kõige võimsam relv vaimsete häirete vastu kogu hilisemas elus. Just puudutused on ülimalt olulised vanemliku hoolitsuse väljendused. Neist lastest, kel on õnne olnud tihti emade-isade ja vanaemade-vanaisade süles istuda, kasvavad head inimesed. Ja see on ühtlasi nurgakiviks, et inimene võiks hilisemas elus luua normaalseid kiindumus- ja seksuaalsuhteid. Kui armastust pole jagunud piisavalt, suureneb kalduvus hoolimatule käitumisele nii iseenda kui teiste suhtes. Hoolimise puudumisest kipub aga hiljem kujunema vägivald.
Maailm on keeruline paik, sageli tunneme, et keegi ei oota meid, sageli tunneme elu ees hirmu. Tihti mõtleme sellele, miks on maailmas nii palju kurjust. Kuid tõeline ime on hoopis see, et maailmas on nii palju headust. Kõigele vaatamata, mis aegade jooksul on juhtunud, ei ole inimene kaotanud oma usku headusesse. Ja on üks igivana ja äraproovitud viis, kuidas saada osa elu põhiväärtustest – see on teha oma elus võimalikult palju head.
Ajalugu kinnitab, et kõige suuremad heateod tehakse peaaegu alati nende inimeste poolt, kellel endal on raske. See on üks elu suuri mõistatusi. Kui elu põhiväärtused on paigas, siis muudavad katsumused inimese tugevamaks. Mida rohkem on maailmas kurjust, seda rohkem saab inimene näidata oma headust. Ja seal, kus on küllaga headust, seal ei ole kurjusel kuskilt kinni hakata.
Kõige tähtsam on olla hea inimene.